Monday, May 25, 2015

Aga minu Märdike tegi mulle kiluleiva. 
Ma isegi ei pidanud paluma, lihtsalt tegi mulle kiluleiva.
 Ja see oli maailma parim kiluleib.


Samas vaimus jätkates teen siis piima-riisisuppi. Ja karamell-kisselli, ma pole varem seda küll teinud, aga retsept tundub lihtne. Ja moosi meil ka pole. 
Süüa tahaks teha, koguaeg. Aega on, netis retsepte korralikult, aga mis on puudu, on köök. Aga oleme optimistlikud! Juba paari nädala pärast peaks mööbel kohale jõudma. 

Ilmad on ilusad, tuju on hea. Kõik on hea! :)

Tuesday, May 19, 2015

Mjäh.

Eile olin tegus. Kolm tundi istusin juuksuris. KOLM tundi, Hullumeelsus. 
Ja õhtul läksin metsa piibelehti korjama. Mida ma ei leidnud olid piibelehed, korjasin nende asemel siis nurmenukke, sest noh, kevad ja värki. Ja lilled on ikka ilusad,

Täna olen ka asjalik olnud, käisin poes. Kaardimaksed olid maas. Minu ees oli üks onu, selline mitte nkõige puhtama välimusega, aga päris parm ka polnud. Tema ostis (proovis osta) saia, suitsu ja bingot, kaardiga. Mul hakkas seal nii onust kui müüjast kahju, lotot ju masinasse tagasi ei pane. Maksin onu nelja eurose arve ise. Tänane heategu. Onu lubas et ta toob raha poodi tagasi ja siis müüja kirjutas mu nime üles ja ütles et ma homme tuleks tagasi poodi. Ega ma ei looda seda raha uuesti näha, ausõna. Minu jaoks oli olulisem teistele head teha. Kõigi jaoks oli see piinlik moment.

Käisin ka ämmaemanda juures. Sealne kaal näitas kolm kilo rohkem kui kodukaal. Lisaks arvas ämmaemand et on täiesti normaalne et ühel rasedal on sellised puusavalud et kõndida ei saa, Täiesti kuradi normaalne. Sõitke seenele noh. Mitte mingit nõu kuidas leevendada või ennetada, lihtsalt, täiesti normaalne. 

Aga see-eest sain ma palju soovitusi kuidas toituda. Lisaks vaadati suurte silmadega mulle otsa ja seletati et osa kaalust jääb mulle ka peale sünnitust. (no shit!) Mulle ei tundu et ma oleks täiesti loll, natuke võib-olla, aga mitte täiesti. 

Oeh. Eks ma lähen närin nüüd kusagil kapsast ja siis teen jooksuringi. 

Tuesday, May 12, 2015

Väike vaalake Liis ja tema raskused kuival maal 1.0

Hurra!! Ma kaalun ametlikult (nii ametlik kui ämmaemanda kaal on) üle saja (100) kilo!!
Sada, see on nagu tsentner. Mis on suurepärane sest kõlalt on ta mõnusam kui 1/10 tonni.

Sain endale ilusad kõhtu varjavad ujukad. Sinakas-rohelised.
Selga pannes oli esimene mõte, et jumala eest, mingid loodushipid mind ookeani veeretama ei tule.
Käisin siis ujumas ka, Laines. Oli tore, kusagil pool tundi sain ma üksi sulistada ja siis tulid vanad soomlased ja siis tuli üks ema lapsega. Ega nad otseselt ei häirinud mind, lihtsalt mulle meeldis üksi rohkem. Mõtlesin korraks aurusaunas et ma suren ära, auru lihtsalt tuli ja tuli ja tuli ja tuli ja tuli ja tuli ja kindlasti oleks veel tulnud aga ma põgenesin ääretult kärmelt ühe vaalakese kohta.
Peale ujumist lippasin poest läbi, et puuvilju osta. Lisaks puuviljadele soetasin ka ühe magusa stritsli ja pea kilo lehmakomme. Häbi! (eks natuke on ka ju)

Aga mis siin ikka, kaks kuud veel! 
Ega selle ajaga ju enam ometigi juurde ei tule?! 
Ma lähen söön ühe õuna selle peale.

Sunday, March 3, 2013

Tere,

Mina siin, ikka elus.
Mis ma siis vahepeal teinud olen..
Tarvo läks puhkama, jättis Taavi ja minu vastutama.
Midagi olulist muutunud pole, kolm lisakohustust mulle, muud ei midagi.
Tarvo auto on ka minu kastusel hetkel.
See on hea, nii hea on autoga sõita.
Olen asjalik, viin toitlustust ära.
Märdiga käisime ka ehituspoes, üks retk on sinna veel. Põrandat tooma.
Üldse olen ma kaks ööd Märdi juures veetnud.
Tore oli.
Hetkel olen ikka päris haige.
Nina kukub suurest nuuskamisest kohe otsast. Iga hetk nüüd.

Tuesday, December 18, 2012

Oh jessver, mina oma igava eluga olen päris palju teinud/tegemata jätnud.
Ma pean mainima, et mul olid päevad. See seletab paljutki.

Laupäev:
Nii halb olla, ei suuda isegi vett sees hoida.
Laupäev on ka kohviku jõulupeo-päev.
Kell 15- nii jube olla, et helistan emale, et tahan traumapunkti minna.
Ema jõuab 15:40 kohale, tõi valuvaigisteid ja jogurtit, et ei peaks magu kurnama, tühja koha peale valuvaigisteid sööma. Kell 16:08, saan lõpuks ennast istukile, et rohtu võtta.
Kell 16:18 tähistasin et pole 10 minutit juba oksendanud.
Ema istus minuga kella viieni, vb ka kuueni, seda ma ei mäleta.
Pidin kohvikusse minema. Kingi ära pakkima ja nimetama, loodan et Lisettele ikka meeldis.
Pidin ennast riidesse panema ja liigutama, sest Tiiu (meie tüütu köögiabiline), leidis, et kingid on ikka mõeldud igaühele isiklikult. Ja siis ma (esmaspäeval) sain kingi. -Valge kauss ja greip. Väga isiklik.

Pühapäev:
Juba hea olla, oksendasin ainult 2 korda, vaikselt sain nosida. Tundsin rõõmsameelsust.

Esmaspäev:
Enesetunne juba päris kobe, hommikusöögiks valuvaigistid.
Sätin, et tiba varem tööle minna, et arvutit jõllitada.
Pakin kenasti arvuti kaasa, et panna torrenteid tõmbama.
Tipa-tapa jalutan. Ilm pisut tuisune. Kastanis on üks lamav politseinik.
Hakkan selleni jõudma, 1 meeter enne seda, ma märkan, keset teed, kerge lume all, kass.
Keegi ajas kassi alla! Värdjas selline, ootan su surma!
Siis ma esimese asjana kõva häälega "Missasja?!"
Otsisin telefoni: 1182. Sealt sain numbri 1313, Keskkonna amet. Andsin sinna teada, et leidsin allaaetud kassi. Ise täiesti pisarais, nuuksun telefoni otsas.
Leidsin et pole hea jätta see kass keset sõiduteed. Panin kindad kätte, õrnalt, nii õrnalt proovisin teda tõsta. Kiisu keha oli täiesti lõtv, täiesti. Maha jäi suur vereplekk. Proovisin kuulata, äkki hingab, ei kuulnud midagi. Nutsin. Tõstsin ta tee äärele, lumehange peale. Ja siis ma seal seisin, täies nutuhoos, vaatasin surnud kiisut ja soovisin kõike paremat.
Hakkasin edasi liikuma, ise täiega ulgudes. Helistasin emale, et kas minu kass on ikka toas ja terve.
Ja siis ma niimoodi tuisus koperdasin,kindad verd täis, endal silmad udused.
Jõudsin tööle punaste silmadega.
Taavi kohe küsis, mis juhtus.
-Oksendasid teepeal?
Näitasin veriseid kindaid.
-Kukkusid? Ära sellepärast nüüd küll nuta.
Seletasin mis juhtus.
Eks ta proovis lohutada. et maailmas juhtub selliseid asju ja inimesed on veidrad, aga ega see mind eriti ei lohutanud. Siis andis ta mulle kingi Tarvolt, ei lohutanud mind seegi. Mind ajas närvi kommikarp mida ma avada ei suutnud. 2 kommi hiljem, hakkasin tööga tegelema, asi läks paremaks.
Kuna ma nii nutune ja hale olin, sain üheks päevakaks guljašši kartulipudruga. Suur võit.
Kella viie paiku avastasin, et mul on 2 vastamata kõnet võõralt numbrilt, eesti number, helistasin tagasi. Tuli välja et onu ei leidnud kassi üles. Seletasin üksikasjalikumalt kus see on. Jälle pisarad.
Kella kuue paiku tuli Anu kohvikusse ja me läksime koos koju.
Teisipäev:
Ärkasin, pakkisin, läksin tööle.
Jõudsin lamava politseiniku juurde.. see vereplekk on seal. Hakkasid pisarad tulema. Ruttu! Uued mõtted ja ruttu tööle.
Tööle jõudes küsis Taavi kohe, et kas ma täna ka midagi leidsin. Vastasin, et verepleki, tema aga leidis töötava välgumihkli. Selge.
Peale tööd läksin bussiga ema juurde, tädi läks ära paariks päevaks ja vajas kedagi kes kütaks.
Selleks ju lapsi tehaksegi, et nad teeks asju.
Ema meilis mulle, et ma ostaks kartulit, aga muud kartulisalatiks vajalikud asjad on olemas. Valevorst
Mul on puudu kurk ja marineeritud kurk.
Aga jah, siin ma praegu istun. Vähemalt nett on kiire.


Päikest!
Liis Vaarpuu



Saturday, December 8, 2012

Täna.

Täna olen juba täiesti tubli olnud :)

Käisin tööl, tegin arveid, ostsin kuuse, panin kuuse kokku, kaunistasin kuuske.
Peale tööd läksin emme juurde kingi otsima.
Ohh,.. nii hea tunne on kõrgetel kontsadel koperdada, peaks harjutama, sest päris mark oleks peol kukkuda.
Leidsin ka mantli, mis eelmine talv väike oli, isegi mahtus selga. Huvitav tunne on kohe nii ju.
NÄDAL JÕULUPEONI!
Olen juba välja valinud kleidi :)
Kingad leitud.
Soeng on enam-vähem väljamõeldud.
Meik tuleb korralik, leidsin isegi oma puudripintsli üles :D
Küünte üle ma veel mõtlen.. võiks panna kunstküüned, lihtsalt, peo-ajaks.
Põnevus hakkab tagasi tulema.
Pean ka kingi ostma, inimesele kellest ma mittemidagi ei tea. Tore.
Peaks emale ka kingi ostma.
Läheks jõuludeks missosse, aga enne seda käiks ema juurest läbi, peidaks kingi kuhugile sinna ära.
Ja siis saan sünnal helistada ja laulda ja öelda, et kingitus on ka veel.
Peaks mõtlema hakkama, mida emmele kinkida.
Oliver käis täna tööl mul.
Olin arvuti taga. Lisette tuli. "Liis.. mingi... mees otsib sind"
Ise näost kõhklev ja kahtlev.
Läksin letti, Oliver!  ise suhteliselt.. joogine.
Isegi ei rääkinud, et Haapsallu tuleb, enda õigustuseks ütles, et tuli mannaputru sööma-VÕISILMAGA!
Tahaks maalida, aga pole tunnet nagu, tunne nagu oleks, aga ideed pole.
Muusat oleks vaja :D
Kas nais-kunstnikel on ka naismuusat vaja, või võin ma meesmuusa endale otsida?
Hakkasin maalima, olen rahul.
Nüüd on juba uni
Pean magama minema.


Thursday, December 6, 2012

Ma olen nii tige, et pean kohe siin ennast välja elama.

Kuidas saab nii tühisest asjast kohe nii suure asja teha?!

Tiiu paneb nõusid transpordi kasti,
mina küsin: "kas need on ikka kuivad mis seal sees on?"
mitte ühtegi vastust.
ütlen siis :"aitäh vastuste eest Tiiu"
mille peale teeb ta suured silmad ja vastab: "on ikka küsimused"
ma siis proovin uuesti "on need kuivad?"
mille peale ta hakkab häält tõstma "jah! kuivatasin need ära, need olid siin all ju!"
mina proovin seletada: "need ju peab ära kuivatama, need lähevad haisema, kui on märjad tuleb see pealt lahti jätta natuke"
tiiu: "ära mängi üle!"
mina: "mida ma üle mängin?"
tiiu: "mul ei ole siia lapsehoidjat vaja!"
mina: "vahest ikka tundub nagu oleks!"
tiiu: "ära ületa piire!"
mina: "mis piire?"
tiiu lahkus minu juurest.

Täiesti räme, ma olen tige, kui sul on midagi öelda, ütle, aga mitte et hakkad midagi ütlema, ja kui ma küsin, põgened.

Mind ajas see nii närvi, kuidas saab selline lihtne küsimus inimesi ärritada?
Ja mida ma üle mängin? Ma pole midagi halvasti öelnud, ma küsisin.
Oleks ta kohe vastanud, oleks ju kõik korras olnud.

Mina otsustasin et mina tema sõber enam ei ole.